Humanitaar

Humanitaarsuunda ootame õppima neid, kelle jaoks on tähtsad loovus ja kaunid kunstid. See suund toetab õpilase arengut järgmistes valdkondades: teatrikunst, filmikunst, kaasaegne meedia, muusika, loovkunst ja tõlkimine.

Humanitaarsuuna suunapäevad ja -üritused

Nüüdiskunst ja nüüdisteater humanitaaride suunapäeva keskmes

Reedel, 12. oktoobril toimus juba teine suunapäev humanitaarsuuna õpilastele sel õppeaastal. Sedapuhku käisid väljaspool kooli õppimas 10.H ja 12.H klass.

Kaks esimest n-ö tundi toimusid muuseumides: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis (ETMM) ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM): esmalt üks klass alustas ühes, teine teises muuseumis, seejärel jalutati läbi vanalinna ja n-ö vahetati kohad. Kolmas ja neljas tund toimusid teatritrupiga Must Kast.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis oli väljas kaks näitust: Kuidas: elada. Virtuaalsed biograafiad („How to: live. Virtual Biographies“) ja omavahel. oskustest („one-on-one. on skills“), mis omavahel seotud olid.

Esimesel näitusel eksponeerisid kolm kunstnikku – Ingrid Allik, Dre Britton ja Laura Põld –  isiklikust elust ja koduruumist inspireeritud objekte, mis kutsusid vaatajaid ette kujutama nende autorite võimalikke biograafiaid. 10.H klassile sai osaks ka tore juhus kohtuda ühega kunstnikest – Ingrid Allikuga – , kes lisaks giidile meelsasti kogu selle näituse kaasa jalutas ja oma ning ka teiste autorite töid lahti mõtestas ning teoste loomise tausta selgitas. Näiteks sai selgeks, millist sõnumit kannab endas pliiatsite rida seinal ning kuidas see sündis, või miks äkki on näitusel jaapanlanna sandaalid. Pealtnäha seosetud ja mittemidagiütlevad esemed said korraga sootuks teise tähenduse ja näituseruum muutus terviklikus looks.

Teisel näitusel sai esmakordselt näha eesti tarbekunsti klassikute teoseid dialoogis noorema põlvkonna autorite materjalitundliku ning protsessipõhise loominguga. Juba esimene saal lummas õpilasi sedavõrd, et keegi ei suutnud jätta seda jäädvustamata. See oli ühtlasi väljapaneku südamik, mille moodustasid nelja eesti tarbekunsti klassiku Leesi Ermi, Leo Rohlini, Mall Tombergi ning Helle Videviku meisterlikud teosed kaasaegse kunsti konteksti asetatuna. Teistes saalides võis näha Iraani, Rootsi, Ühendkuningriigi ja Eesti kunstnike (Anna Mari Liivrand, Eva Mustonen, Kaisa Sööt ja Koit Randmäe) suurepäraseid teoseid.

Lõpuks palus giid õpilastel rühmades leida muuseumist üks objekt ja sellega suhestuda ning see omakorda jäädvustada: nii sündis kunsti vaadates omakorda kunsti-performance. Enne lahkumist nauditi veel muuseumihoovi istumisnurka ja vaadati üle väga omanäoline esinemislava. Esmakordne kaasaegse kunsti kogemus meeldis väga ja inspiratsiooni loovkunstikursuseks või teadmisi kunstiajaloos saadi juurde kuhjaga.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis tegid õpilased läbi programmi „Teatrivillak“, mis tähendas giidiga tuuri muuseumi teatriosaga tutvumisel ja lõpus toimunud kuldvillaku mängu teemadel, millega muuseumituuril tutvuti. See seondub otseselt 10. klassi suunakursusega „Kirjandus ja teater“.  Muuseum andis suurepärase ülevaate Eesti teatri ajaloost, kõigist n-ö esimestest ja kuulsamatest. Mitmeid eksponaate sai ise katsuda, näiteks E. Vilde „Tabamata ime“ kostüüme selga proovida. Ekraanid ja kõrvaklapid olid aga need, mis õpilasi ligi ei tõmmanud, ilmselt otsitakse muuseumist midagi muud – muuseumis oli ka muud vaatamist küllaga, mis oli ilmselt huvitavam. Näiteks tohtis mängida suurel kontsertklaveril ja 10.H klass tekitaski enne  muuseumist lahkumist spontaanse kontserti, kus vähemalt pool klassi üle muuseumi oma häälel kõlada lasi.

Päev lõppes Kanuti Gildi saalis teatri Must Kast etendusega „Peks mõisatallis“.

Selle etenduse kogemust kirjeldati ainult ülivõrdes. Polnud ilmselt keegi näinud etendust, kus teatrilava oli ruudukujuline turbakast, mis asetses 50 cm esimese rea pealtvaatajate jalgadest  ja  pealtvaatajad istusid lava igas küljes. Etendus oli valminud Eesti 100 tähe all ja andis oma sõnumi edasi füüsilise teatri emotsionaalses keeles. Etendus kestis 75 min ja selle vältel ei lahkunud näitlejad lavalt. Etenduse lõpuks olid näitlejad üleni turbapruunid ja higised. Peale etendust oli õpilastel ka imeline kogemus kohtuda näitlejatega (Jaanika Tammaru, Kaarel Targo, lahkuma pidi kahjuks Kristjan Lüüs) ja lavastaja Birgit Landbergiga ning neilt kõike küsida, mida ka usinasti tehti. Näiteks selgus, et tekst oli sündinud proovides ühiste arutelude ja improvisatsioonide teel, aga laval enam ei improviseerita, kuigi pealtvaatajaile see kohati nii tundus. Selgus, et peksu sisaldanud stseenid olid pärislöögid, mitte mäng, aga oskuslikud, et kaaslast mitte vigastada.

Tõeliselt meeliülendav ja arendav oli see koolipäev/suunapäev Tallinnas!

Õppepäeva muuseumitunnid ja bussisõidu rahastas kool.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

 

Humanitaarsuuna suunapäev – punane vaip ja punane terror

19. septembril käisid humanitaarsuuna 11. ja 12. klassi õpilased suupäeval Tallinnas. Programm oli mitmekesine, tihe, hariv ja mis põhiline – meeldis õpilastele.

Suunapäev algas Tallinnas Maarjamäel Filmimuuseumis, kuhu võis hollywoodliku uhkusega mööda punast vaipa  kõndida. Kuna 12. klassil on praegu kursus „Kirjandus ja film“ ning 11. klassil ees ootamas uurimistööde kaitsmine, siis sai valitud kummalegi klassile just neile sobiv 1,5-tunnine töötuba: 12. klass osales töötoas „Filmi sisse minek“ ja 11. klass „Esinemiskunsti A ja O“. Töötoad olid tõesti aktiivsed ja praktilisi oskusi ning teadmisi andvad.

Pärast oli kõigil aega veel rahulikult kogu muuseumiekspositsiooniga tutvuda ja rohelise seinaga toas endale mälestuseks filmiklippe teha.

Olles juba Maarjamäel, ei saanud jätta külastamata ka äsja avatud Kommunismiohvrite Memoriaali. See oli kogemus omaette – selle mõju tunnetamiseks peab ise kohale minema. Seal oli nii vaadata, kogeda kui lugeda ehk teadmisi avardada – seda kõike ka tehti, võeti aega ja süveneti, pandi ka küünlaid omastele. See oli suurepärane eelhäälestus õhtuseks etenduseks Linnateatris, mis kõneles  samast perioodist ja mängis inimese mälestustega enne ja pärast II maailmasõda.

Linnateatris vaadati etendust „Tagasitulek isa juurde“, mille on kirjutanud Madis Kõiv. Eks see suunapäev selle näidendi ümber kasvaski (piletijärjekorras tuli oodata üle aasta). Ka see näidend oli osa käsil olevast kirjandusprogrammist mõlema klassi jaoks, sobides nii 11. klassi kursusega „Kirjanduse põhiliigid ja žanrid“ ja 12. klassi kursusega „Kirjandus ja ühiskond“. Kui arvata, et teater vaid meelelahutus on, siis humanitaarsuuna jaoks see pole seda mitte. Etendust tuli jälgida mitmest aspektist, sest koolis järgnes sellele lausa 2-õppetunnine analüüs.

Täname kooli, kes selliseid õppepäevi toetab ja tasus õpilaste transpordi- ja muuseumipiletite kulud!

Lõpetuseks katkendeid õpilaste tagasisidest:

Memoriaalist leidsin enda vanaema isa nime. Etendus sobis selle memoriaali temaatikaga ja oli samuti ajalooliselt põnev. Nädalavahetusel rääkis vanaema oma isast rohkem ja ka sellest, kuidas ta küüditati, ja üldse jagas omi mälestusi, mida oskasin tänu suunapäevale küsida.

Suunapäev oli väga vahva ja meeldis. Filmimuuseum oli väga põnev ja sai häid näpunäiteid esinemise jaoks, kindlasti soovitan seda külastama minna.

Mulle meeldis suunapäev väga. Filmimuuseumi loengust sain väga palju uusi teadmisi ja nippe, kuidas paremini/julgemini esineda. Saime ka ise loomingulisi harjutusi teha. Väga sisurohke õppepäev.

Filmimuuseumis oli tore, ei tehtud tuima ringkäiku, vaid tegeleti meiega loominguliselt. Etendus oli päris raske, ent meeldis mulle väga, kindlasti üks parimatest, mida siiani näinud.

Tallinna Linnateatris ma polnud varem käinud, ilus teatrimaja ja etendus oli väga mõtlema panev.

Teater oli erakordne elamus! Kindla peale kõige huvitavam teatrielamus.

Filmimuuseum oli oodatust palju vingem ja põnevam. Mulle meeldis see, et meid pandi pidevalt esinema. Hea eelhäälestus eelseisvaks lavakunstikursuseks. Memoriaalis meeldis mulle ka, sest sain panna sugulastele küünla. Etendus meeldis sellepärast, et sain laval näha korraga mitmeid nimekaid näitlejaid, ja näidend ise tekitas erinevaid tundeid ja emotsioone.

Suunapäev oli õpetlik just filmimuuseumis – sain seal uusi teadmisi filmiajaloost. Väga meeldis memoriaal, sealt sai seintelt lugeda, mis meie esivanematega juhtus, mis nendega tehti… Teater nõudis tugevat keskendumist, oli raske.

Mulle meeldis kõige rohkem teater!

Suunapäev oli väga põnev. Filmimuuseumis ringi vaadata oli huvitav, giid rääkis põnevalt ka ajaloost. Sai ise asju teha ja proovida. Mälestusmärk oli väga mõtlemapanev ja sümboleid avastamiseks täis. Teatris sai ajusid korralikult ragistada ning hiljem emotsioone jagada.

Teater meeldis mulle ka väga, meeldis näitlejate kontakt rahvaga, oli mõtlemapanev, mille ajal mul kordagi igav ei hakanud, see paelus mind iga sekund.

Jäin väga rahule, sain muuseumist kuhjaga uusi teadmisi ja kogemusi, teatrietendus läks hinge, olenemata oma raskusest.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

     

 

Suunapäev täis teatrit

8. mail käis 10.H suunapäeval Tallinnas, mis täiendas selleaastast suunakursust „Draama ja teater“ ja kohustuslikku kirjanduskursust „Kirjandus antiigist 19. sajandini“ .

Päev algas kell 8.00 väljasõiduga Tallinna ja juba varsti ootas meid Eesti Teatri- ja Muusika muuseumis jutukas ja erudeeritud noormees giidi rollis. Mööda trepihalli põhinäitusesaali kõndides, tutvustas giid põhilisemat Eesti teatri ajaloost seintel olevate näitusestendide abil. Saime tead, kuidas eesti kutseline teater tekkis, millised on need „esimesed“ (esimene kõrgharidusega lavastaja, esimene Hamlet meie lavadel, esimene eestikeelne ooper jne) ja millised teatrid ning kuulsamad lavastajad on Eestis. Põhinäitus on nii põnev ja mitmekülgne, et seda tasub kõigil ise külastada, mitte kokkuvõtet lugeda. Igatahes oli see äärmiselt silmaringi laiendav ja lihtsalt põnev, rääkimata sellest, et see igati õppekava täiendas. Muuseumikülastus lõppes Kuldvillaku mänguga kolmes tiimis. Küsimused olid kõik ringkäigu jooksul saanud ka vastuse, hoolikamad kuulajad ja vaatajad pälvisidki võidu. Eesti teatri ajalugu, mis on ka kursuse „Draama ja teater“ üks teema, sai eluliselt ja aktiivselt õppides selgeks.

Peale muuseumikülastust (juba kell 12.00 päeval) ootas ees Eesti Draamateatris viimast korda etendunud Molière’i „Õpetatud naised“, mis sedapuhku oli laval EMTA lavakunstiosakonna 28. lennu üliõpilaste lõpuetendusena ja lavastanud oli selle Lembit Peterson. Molière’i looming oli olnud käsitlusel eelmise perioodi kirjanduskursusel. Nüüd sai see ka visuaalsema vormi. Ega tänapäeva õpilastel pole lihtne vaadata luulevormis 17. saj näidendit, aga ometi oli see enamuse jaoks suur elamus, seda enam, et laval olid noored, alustavad näitlejad. Suur osa pidas lavastust üheks parimaks, mida nähtud. Etenduse lõpus seisis publik püsti ja näitlejaid kutsuti tagasi 5-6 korda, lavale tuli ka lavastaja. Võib vaid tänulik olla, et lavale tuuakse endiselt ajatuid meistritöid, mis mõjuvad ka 21. sajandil väga päevakohastena ja muidugi elavdavad kooliprogrammi.

Peale etendust toimus veel Kairi Kruusi poolt juhitud loeng-arutelu Molière’ist kui inimesest ja loojast ning analüüsiti nii nähtud näidendit kui ka kirjaniku kaasaega.

Suunapäev jätkus kaudselt ka kodus ja koolis, kus õpilased kirjutasid retsensiooni nähtud etendusest ja lisaks toimusid järgnevates tundides põhjalikumad etenduse analüüsid teatriteooria teemade kohaselt. Paremat õppematerjali annab leida.

Teisiti teatrit ja draamat õppida polegi võimalik või siis pole lihtsalt mõtet.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

     

 

11.H eesti keele tund Lääne Elu toimetuses

23. märtsil käis 11.H klass Lääne Elu ja ajakirjanduse sisemaastikega tutvumas. Kuna 11. klassis on meediakursus ja mitmed õpilased kuuluvad ka kooli meediaklubisse, siis sobis see hästi koolis õpitut ilmestama. Peatoimetaja Andrus Karnau rääkis huvitavalt Lääne Elust kui ettevõttest ja siis juba põhjalikumalt sellest, kuidas inimesed mõjutavad meediat. Loomulikult uuris ta õpilastelt nende kokkupuuteid nii Lääne Eluga kui meediaga üldse ning tundis huvi, mida nad meediakursusel üldse õppinud on. Õpilased teadsid palju ja olid jutukad, avaldasid arvamust ja esitasid mitmeid huvitavaid küsimusi, nii et tekkis ärgas arutelu. Õpilased on küllalt kriitilised lugejad, sest usaldatakse enim ERRi uudiseid, väsinud ollakse uudismüra täis portaalidest. Samuti olid õpilased väga teadlikud meedia mõjutamisvõtetest. Peatoimetajal sündis spontaanselt ka idee õpilaste võimalikust huvitavast kaastööst Lääne Elule. Loodame, et see saab teoks!

Teise poole õppepäevast moodustas ajalehe küljendamisega tutvumine ja oma klassi lehe väljaandmine. Selles juhendas ja õpetas huvilisi Lääne Elu küljendaja Tiina Liiv. Uudis- ja arvamuslood olid eelnevalt koolis valmis kirjutatud ja imekombel mahtusid kõik ka esilehele ära. Vadim Konov näitas üles huvi kätt proovida lehe kujundamisel ja sai sellega ka väga kenasti hakkama, muidugi juhendaja abiga, sest InDesign, mida Lääne Elu küljendamisel kasutab, on algajale väga keerukas programm. Ühe lehekülje kujundamiseks kulus ligi tund aega, kuid tulemus oli seda väärt. Trükisoe ajaleht käes, asutati heatujuliselt minekule. Väga rikastav ja eluline koolitund oli!

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

   

 

Koolitund kohtumajas

12.H klass käis 16.03.2018 uudistamas, kuidas käib töö Haapsalu kohtumajas.

Kuna 12.H klass on eesti keele ja kirjanduse tundide raames saanud osaleda kohtuprotsessil mängu kaudu, siis nüüd oli võimalus näha, kuidas kohus päriselt töötab ja otse kohtunikult kõike huvipakkuvat küsida.

Esmalt said õpilased osaleda ühel kriminaalasja istungil, kus mõisteti kohut ühe noormehe õigusrikkumise üle, milleks oli olnud joobes sõidukijuhtimine. Õpilasi üllatas range karistusmäär.

Pärast istungit esitasid õpilased kohtunik Piia Jaaksoole hulganisti küsimusi nii turvalisuse teemadel tänases kohtusüsteemis ja kohtumajades kui ka spetsiifilisemaid küsimusi kohtunikutöö kohta.

Seejärel tutvustas kohtusekretär Gerda Raidla kohtupidamisvõimalusi telesilla kaudu, mida praktiseeritakse just Hiiumaaga. Viimasena tutvuti kogu kohtumajaga ja sealse tööga. Näha sai nii trellitatud kinnipidamisruume kui ka kõikvõimalikke kohtuametnike tööruume.

Tund oli hariv ja huvitav ning sammuke tegelikule elule jälle lähemal.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, 12.H klassijuhataja, humanitaarsuuna juht

 

 

Suunapäev täis elamusi

24. novembril käisid humanitaarsuuna 10. ja 11. klassi õpilased suunapäeval Tallinnas: tutvuti Tallinna Ülikooliga, külastati Tallinna Kunstihoones näitust „Eksperimenta!“ ja vaadati VAT Teatri etendust „Faust“.

Päev algas varahommikul ja juba kell 10.00 oodati meid Tallinna Ülikoolis. Seal tehti meile esitlus õppimisvõimalustest Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituudis ja BFMis, näidati ka paari üliõpilaste lõputööna valminud filmi. Lisaks saime osa lühiloengust „Miks tulla õppima humanitaarteadusi?“. Tutvustavale osale järgnes ringkäik linnakus ja põhjalikum tutvumine BFMi põneva majaga. Kolm tundi möödus kui lennates,  nii mõnigi tahtnuks rohkemgi näha-kuulda. Esimene kogemus sellest koolis aga on nüüd käes ja edasi saab igaüks ise omal käel edasi uurida – minna tudengivarjuks või lahtiste uste päevale. Mõnel aga hakkas üldse esmakordselt mõte selle kooli suunas liikuma – sel juhul täitis see külastus oma eesmärgi.

Pärast lõunapausi jätkasime kultuuriteemadega, külastades Tallinna Kunstihoones rahvusvahelist kooliõpilaste kaasaegse kunsti triennaali Eksperimenta!, mis sel aastal tegeles kunsti ja majanduse teemadega. See oli nii mõnelegi õpilasele esmakordne näitusekülastus ning avaldas peaaegu kõigile muljet. Oldi üllatunud omavanuste geniaalsetest ideedest ja sellest, et nüüdiskunst on ennekõike kontseptuaalne, mitte pole seotud tehnilise kunstioskusega. Näiteks oli pildiseeria, kus iga raami sisse oli pandud mingi ese ja all oli nii hind, kui viide asja omanikule. Nii võis näha kunstitööd Justin Bieberi näritud nätsuga, mille hind oli 1450 $  või raamitud David Beckhami kasutatud sokid hinnaga 4500 $, kuid nende kõrval oli raamitud ühe immigrandi beebi papud – nende hind oli „no economic value“… Sellelaadne kunst üllatas meie noor väga ja pani mõtlema. Giid oli sel näitusel täiesti omal kohal – ärgitas õpilasi mõtlema ja arutles nendega kunstitaieste üle. Seega osutsu pelk vaatamine aktiivseks tegevuseks.

Päev lõppes teatrisündmusega – nii võib vast küll nähtud etendust nimetada. Nimelt oli meil võimalus näha VAT Teatri lavastust „Faust“, mille kohta oli eelnevalt teada, et tegemist on pantomiim-kollaažiga, mis kasutab tummfilmi esteetikat: taas kord kaasaegne kunst, sedapuhku teatrikunst. Kuna kumbki klass oli teost koolis eelnevalt lugenud ja analüüsinud, siis lugu oli teada, aga hirmutavalt mõjus õpilastele žanrimääratlus… Kardeti ligi pooleteisetunnist piinlemist… Ka VAT Teatri asukoht Rahvusraamatukogu keldrisaalis ei vähendanud  mõningate õpilaste negatiivset eelarvamust – miks on teater sellises „urkas“?! Aga kõikide nende hirmude ja kahtluste kiuste oli etendus üle ootuste hea. Seda peeti isegi viimaste aastate parimaks teatrialamuseks, mida kinnitavad nii 11. klassi õpilaste retsensioonid etenduse kohta kui 10. klassi tagasiside-analüüs.

Omamoodi huvitav kokkusattumus on see, et just samal päeval ilmunud Õpetajate Lehes  artikkel „Miks nüüdiskunst noori ei kõneta?“ ja seal jõutakse tõdemuseni, et kõnetab küll, kui noori viia kaasaegse kunsti näitustele ja etendustele ning seda ka pärast analüüsitakse, selle üle arutletakse. Meie kogemus kinnitab seda 100%!

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

     

 

12.H klassi suunapäev Viljandisse

8. novembril 2017. a käisid humanitaarsuuna abituriendid karjääri- ja teatriõppepäeval Viljandis: külastati TÜ Viljandi kultuuriakadeemiat, osaleti sealsetes töötubades, kohtuti TÜVKA teatrikunsti eriala 12. lennu üliõpilastega ja vaadati hiljem Ugala teatri väikeses saalis samade üliõpilaste esimest diplomilavastust „Primavera Paunveres“, enne etendust oli veel võimalus saada osa ekskursioonist värskelt renoveeritud Ugala teatri kaunis majas.

Sel korral oli harukordne võimalus saada osa n-ö tervikpaketist: kool – üliõpilased – teater. Päev Viljandis algas kultuuriakadeemia peahoones, kus esitleti kooli kõiki osakondi ja erialasid ning tehti tuur kooli peahoones. Sisse astuti ka black box’i, kus parasjagu toimus teatrikunsti 12. lennu üliõpilaste lavavõitluse tund. Edasi vaadati üle ka muusikamaja ning Vilma maja, mis õpilastele enim meeldisid. Edasi jaguneti kahte gruppi: üks rühm osales loovmängu ja teine video töötoas. Need töötoad jäid selle päeva ülejäänud eredate muljete varju, aga kogemus oli see siiski.

Päeva teine pool möödus Ugala teatris, kus esmalt kohtuti TÜVKA teatrikunsti eriala 12. lennu kuue üliõpilasega: Elena Koit (LÜGi 2. lennu humanitaarsuuna vilistlane), Loviise Kapper, Maarja Tammemägi, Mari Anton, Hans Kristian Õis ja Peep Maasik (viimane õpib lavastajaks). Noored rääkisid elavas vestluses nii oma õppimisest koolis kui ka õhtul eelseisvast etendusest ning selle saamisloost lavastaja Sasha Pepeljajevi käe all. See oli tõeliselt kirgastav kohtumine!

Seejärel saadi osa tunniajasest teatrimajakülastusest, mille käigus sai kiigata nii kõigisse saalidesse kui ka lavatagustesse ja -alustesse ruumidesse. See oli väga põnev kogemus kõigile, paljud tahtnuks kauemgi mõnes kohas peatuda, näiteks rikkalikes kostüümiladudes rõivaid proovida või rekvisiidilattu end unustada. Chipollino toas oli aga pea võimatu käsi vanaaegsetest relvadest ja butafoorsest isuäratavast söögist eemal hoida.

Õhtu sai meeliülendava finaali etendusel „Primavera Paunveres“, kus kahe tunni jooksul  toodi vaatajate ette tempokalt ja pea kõiki lavakunstivõimalusi ära kasutades  uuenduslikul kombel vana hea Oskar Lutsu „Kevade“ lugu.

Nii mõnegi abituriendi peas sai ehk sel päeval selgeks, kas see kool on tema jaoks või mitte, või pani see varasema kindla veendumuse osas kahtlema, kuid kultuurielamus oli see küll kõigi jaoks sajaprotsendiliselt.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

     

 

10.H ning 10.LR suunapäev Tallinnas

29. märtsil 2017 käisid 10.H ja 10.LR Tallinnas ühisel suunapäeval. Loodus- ja reaalsuuna õpilaste huve silmas pidades külastati esmalt TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskust Mektory. Õhtul aga, arvestades humanitaarsuuna õpilaste huvidega, külastati Draamateatri etendust „Tartuffe“. Õpilasi saatsid reisil 10.LR klassijuhataja Maret Järveots, 10.H klassijuhataja Karl Hein ning geograafiaõpetaja Imbi Raudkivi.

Bussisõit algas pärastlõunal kell 13.00 ning Tallinnasse jõudsime kell 14.30. Esimesena oli kavas õpilastele ekskursioon TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuses Mektory. Mektory on keskus, mille eesmärk on tuua kokku teadlased, ettevõtjad ning üliõpilased, et tagant tõugata innovatsiooni ja ettevõtlust. Sõbralik giid tutvustas meile hoonet –  erinevaid stuudioid ja laboreid, mis Mektory keskuses tegutsevad. Külastasime Samsungi digiklassi, kus saime aimduse, milline võiks välja näha tuleviku klassiruum. Külastasime ventilatsioonilaborit ning küttelaborit ning saime ülevaate erinevatest põnevatest idufirmadest, mis Mektoryst on alguse saanud. Külastus andis ka õpilastele ka aimduse sellest, millega Tallinna Tehnikaülikoolis teadlased ja üliõpilased tegelevad.

Ekskursioon Mektory keskuses kestis pisut üle tunni. Pärast seda liikusime ühiselt kesklinna, kus õpilased said vaba aega Tallinnaga tutvumiseks ning söömiseks. Õhtul kogunesid aga kõik Eesti Draamateatrisse, kus etendus Lembit Petersoni lavastatud „Tartuffe“. Tegemist on Molière’i näidendiga, mis esietendus Eesti Draamateatris 2015. aasta novembris, ent mis on ikka veel ülimalt populaarne – saal oli rahvast täis. Valdav osa külastajaid olidki keskkooliõpilased, kellel ilmselt on käsil klassitsismi ning valgustuse teema kirjandustundides. Õpilased esialgu pisut pelgasid seda lavastust – tegemist oli siiski kolme tunni pikkuse luulevormis 17. sajandi näidendiga – ent juba pärast esimest vaatust sai selgeks, et tegemist on hea, kaasahaarava ning vaimuka tükiga.

Etendus lõppes hilisõhtul ning seejärel algas tagasisõit. Koju Haapsallu jõudsime väsinute ja õnnelikena alles südaöösel.

Karl Hein, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

   

 

Viljandist ja Tartust kultuuri kuhjaga

Kolmanda perioodi lõpus (20. veebruaril 2017) käisid 10.H ja 12.H suunapäeval, mille käigus külastati TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiat ja Tartu Vanemuise teatri uut maja ning vaadati Vanemuise väikses majas legendaarset etendus „Meister ja Margarita“ (valminud M. Bulgakovi samanimelise romaani põhjal).

Päev algas vara – kell 8.30 oli väljasõit, sest kell 11.00 oodati meid juba TÜVKAs. Kuna Kultuuriakadeemia on viimastel aastatel laienenud, tähendas koolikülastus tutvumist kolme erineva majaga. Kaks giidi olid meie õpilaste jaoks olema toreda ekskursiooni kokku pannud. Vilma majas (kõige uuem) nägime butafooride põnevaid tööruume ja rahvusliku käsitöö kangastelgede saali ning rahvusliku puutöö suurt töökoda, samuti Lõuna-Eesti parimat telestuudiot, kus demonstreeriti ka selle ruumi võimalusi. Lisaks kõiki muid ruume, mille disainis oli ära kasutatud nii sepaeriala kui rahvusliku käsitöö üliõpilaste valmistatud sisustuselemente. Maja oli uus, ilus, stiilne, avar – ühesõnaga  igati õppimakutsuv.

Seejärel liiguti peamajja, kus toimusid töötoad meie õpilastele: 10. klass osales loovmängu töötoas ja 12. klass sai teadmisi, kuidas suhelda vabalt. Viimane töötuba põhjustas õpilastes küll hämmingut: loenguvormis antud aabitsateadmised olid juba koolis omandatud ja seetõttu ei tundunud töötuba huvitav. Oodati rohkem tegevust, mis aga mingil põhjusel ära jäi. 10. klass seevastu sai topeltaktiivse töötoa – sai  joosta, hüpata, püsti-pikali-istuma karata muusika saatel –, nii et lõpuks oli kõigil nahk märg ja tuju hea, aga mõne jaoks oli see aktiivsus ka ülemäärane.

Seejärel said kõik üliõpilaskohvikus keha kinnitada ja ekskursioon jätkus muusikamajas. Selle maja võimalused on uhked: palju prooviklasse individuaaltundideks, isegi oreliklass, klassid bändiproovideks, suurepärane stuudio jne. Nägime tunde, kus sündis verivärske muusikalooming või tehti bändiproovi. Oli väga põnev!

Viimasena suundusime tagasi peamajja, kus meiega olid kohtuma tulnud LÜGi vilistlased, kes täna on TÜVKA üliõpilased. Nendeks olid Elena Koit (näitleja eriala) ja Kertu Ilves ning Joanna Rosenfeldt (mõlemad noortetöö eriala). Nende räägitu oli ehedaim – ikka elust endast ja otse ja avameelselt. Igatahes saime kinnitust, et kool on väga hea ja igasugu võimalusi pakkuv. Meie vilistlasi on selles koolis teisigi: kohtasime ka Kelli Kibarit, kes õpib laulu, ja Adeele Rassi, kes samuti noortetööd õpib.

Seejärel sõitsime Tartusse ja juba tunni aja pärast võtsid meid Vanemuise teatri peamajas vastu noored giidid, kes olid valmis põhjalikku ekskursiooni tegema. Saime teada lühidalt nii teatri ajaloost: nägime nii pilte kui teatri kunagist maketti ja Vana Hirmsana tuntud Kaarel Irdi isiklikult. Saime viibida nii saalis (kus käis ettevalmistus kohe algavaks kontrolletenduseks) kui lavataguses ja käia eriti põnevates ruumides, kus valmivad nii butafooria ja kui dekoratsioonid, ja ruumides, kus hoitakse tuhandeid kostüüme. Ekskursioon oli väga hariv ja huvitav.

Seejärel oli ootamas pikk õhtune etendus Vanemuise väikeses teatris. Lavastus „Meister ja Margarita“ on valminud M. Bulgakovi samanimelise romaani põhjal ja oli veidi üle kolme tunni pikk. Kümne viimase aasta huvitavaimaks lavastuseks peetud tükk oli nii mõnelegi paras väljakutse, aga oma õppe-eesmärgi täitis igatahes kuhjaga. Seda arvati üksmeelselt, et kui enne poleks koolis teost käsitletud, oleks suur osa arusaamatuks jäänud. Sellest said küll kõik aru, et kui minna teatrisse vaatama mõnd teost, mis valminud romaani põhjal, tasub end alati eelnevalt kurssi viia.

10. klass ootab juba järgmist väljasõitu, aga 12. klassi jaoks oli see viimane suunapäev.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

Humanitaarsuuna suunapäev Humanitaarsuuna suunapäev Humanitaarsuuna suunapäev Humanitaarsuuna suunapäev Humanitaarsuuna suunapäev Humanitaarsuuna suunapäev

 

Suunavahetuspäev – humanitaarsuund

19. detsembril 2016 toimus kooli projektinädala raames suunavahetuspäev. Suunavahetuspäeval oli kõigil õpilastel võimalus valida üheks päevaks teise suuna parimaid tegevusi.

See päev sisaldas kolme õpi ja töötuba, mis avasid humanitaarsuuna kolme olulist tahku: lavakunst, loovkunst ja filmikunst.

1. Dokumentaalfilmi õpituba

Seda viis läbi Eesti üks esioperaator, Haapsalust pärit Kristjan-Jaak Nuudi, kes rääkis oma kogemustest filmitegijana. Ühiselt vaadati ka dokumentaalfilmi Arvo Pärdist –  „Kaotatud paradiis“, mille operaator on Kristjan-Jaak Nuudi. Õpilastel oli ainulaadne võimalus saada teada filmitegemise telgitagustest, kuulda filmitegija kommentaare, õppida märkama detaile, millele muidu filmi vaadates tähelepanu ei oskaks pöörata.

Ühiselt vaadati veel värskelt valminud saadet „Aja jälg kivis“, mille operaator oli samuti Kristjan-Jaak Nuudi ja mis  jutustas loo ERRi raadiomajadest – nende värvikast saamisloost, neist kui oma aja arhitektuuripärlitest.

2. Performance’i töötuba

Seda viis läbi LÜGi vilistlane (humanitaarsuuna õpilane) Eva-Maria Brock, kes õpib nüüd EKAs graafilist disaini. Väljakutsena pakkus ta noortele välja 75 minuti jooksul välja mõelda, teostada ja esitada performance teemal „Valupunkt“, milles ainsa abivahendina võis kasutada paberit (ajaleht, raamat, tapeet vms). Eelnevalt anti õpilastele lühikoolitus selle kunstiliigi olemusest ja näidati mõnda videod ning seejärel tuli gümnasistidel väljakutse vastu võtta. Neil endil tuli leida idee, teha kavand ja töö teostada. Lõpus filmiti kõik tööd ka üles.

Õpilased olid ülimalt nutikad ja loovad!

Videod kummagi grupi performance’itest: grupp 1 ja grupp 2

3. Lavakunsti töötuba

Seda viis läbi LÜGi lavakunsti õpetaja Karel Rahu, kes oma töötoas tegi traditsioonilisi lavakunstitunni elemente – soojendusmängud, draamaelementidega loovmängud –, mis on vajalikud avaliku esinemise hirmust ülesaamiseks.

Tiina Brock, humanitaarsuuna juht

Dokumentaalfilmi õpituba Performance’i töötuba  Performance’i töötuba   Lavakunsti töötuba

 

Müüte murdev õppepäev Tammsaare vaimus (02.09.2016)

Selle õppeaasta esimene tegus koolipäev möödus osal õpilastest, täpsemalt 11.H ja 11.R õpilastel, Tallinnas.

A. H. Tammsaare teose „Tõde ja õigus“ I osa väljaandmisest möödub 30. oktoobril 90 aastat ja seetõttu on romaan sel õppeaastal erilise tähelepanu all LÜGiski. Tallinna Linnateatri mängukavas on hetkel epopöa 4. osa põhjal valminud lavastus „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“. Soov seda lavastust vaatama minna tekkis juba aasta tagasi, kuid järjekord jõudis meieni alles 2. septembril. Kuna kirjandustunde polnud õpilastel sel õppeaastal veel olnud, siis saime kasutada suurepärast võimalust viia kirjandustund läbi enne etendust A. H. Tammsaare kortermuuseumis Tallinnas Kadriorus. Pooleteise tunni jooksul jõuti kulgeda läbi aja, külastades Tammsaare eluruume ja kuulates giidi kommentaare Hansenite eluolu kohta. Muuseumi direktor Maarja Vaino andis aga põhjaliku ülevaate romaani saamisloost ja lühidalt sellest, mis juhtub esimeses kolmes osas, et teatrietendus paremini mõistetav oleks.

Seejärel möödus nelja ja poole tunnine etendus Tallinna Linnateatris, nii et ei saanud arugi ega jõudnud väsida. Elamus oli võimas. Publik aplodeeris seistes. Nii mõnigi õpilane võttis sellest õppepäevast inspireerituna kätte „Tõe ja õiguse“ I osa hoopis teistsuguse eelhäälestusega, kui oleks seda teinud muidu. Kõlasid ka arvamused, et see päev oli kustutanud eelarvamused keerulisest Tammsaarest ja murdnud müüte, et „Tõde ja õigus“ on raske ja igav teos. Huvi Tammsaare loomingu ja eriti just romaani „Tõde ja õigus“ vastu oli tekitatud.

Oleme tänulikud Läänemaa Ühisgümnaasiumile, kes võimaldas õpilastele sellel päeval tasuta bussisõidu ja muuseumikülastuse.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

A. H. Tammsaare kortermuuseumis  A. H. Tammsaare kortermuuseumis A. H. Tammsaare kortermuuseumis    A. H. Tammsaare kortermuuseumis  A. H. Tammsaare kortermuuseumis

 

Reaalide ja humanitaaride ühine suunapäev (18.11.2015)

Esmapilgul võib tunduda, et kus on reaal- ja humanitaarsuuna ühisosa, et nad ühise suunapäeva korraldasid. Elus on aga kõik omavahel seotud ja üks teiseta ei saaks niikuinii eksisteerida. On vaja nii kunstnikul oma ideede tehnilist teostust ja ka inseneril tootekujundust oma väljamõeldise jaoks. Lisaks kuluvad ära ka majandusalased teadmised, et teostatud ideed  ka tulu tooma hakkaks. Seetõttu on hea, kui juba koolis saadakse aru, kui vajalik on koostöö eri valdkondade vahel.

Ühine õppepäev algas Tallinna Tehnikaülikooli innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuses Mektory, kus esmalt kuulasime Taavi Kikase 60minutilist kirglikku loeng-esitlust 3D-printimisest. Noor mees õpetab seda ala ka Rocca al Mare Koolis ja on ka idufirma 3DPrinterOS asutaja. See ettekanne andis selge teadmise, et pädevus tehnilistel aladel on tänases maailmas ülivajalik ka kunstiinimestele – 3D-printimine annab kohese võimaluse oma idee realiseerida.

Edasi järgnes tunniajaline atraktiivne ekskursioon Mektory majas. Selle aja jooksul jõudis tärgata huvi, mistõttu sinna tahaks minna tagasi ja olla pikemalt, et ise neis põnevais ruumides midagi proovida valmis teha. Näiteks saime tutvuda ööklubiliku valguse ja muusikaga ventilatsiooni õppetoaga, kus õhk tossu näol väljus erikujulistest ventilatsiooniavadest. Humanitaarid kogesid, et ka tehnikaülikool võib olla kool, kus nende õpingud tulevikus jätkuvad. Seal on viimase tehnikaga meediatuba, Eesti Kunstiakadeemia stuudios olnud näitus andis tunnistust ülikoolidevahelisest tihedast koostööst.  Lisaks ülimale modernsusele on õhkkond majas sõbralik ja soe – isegi neljajalgne püsielanik koer Jack liigub vabalt majas ringi – , ruumikujundus on moodne ja hubane ning pisidetailid on kõnekalt nooruslikud (näiteks kallistamise ring, kiiged puhkeruumis jne).

Edasi jätkus meie päev Eesti Draamateatris, kus esmalt oli tunniajane majaekskursioon alates keldrikorrusest katusealuste ruumideni välja. Korraliku ülevaate sai ka teatrimaja ajaloost. Kuna see toimus veidi enne algavaid etendusi, siis oli maja sagimist täis ja saime näha, mis toimub laval, saalis ja tagaruumides enne publiku kohalejõudmist. Jällegi oli nii mõnelegi avastus see, et see loominguline seltskond ei saa hakkama ilma tehnilise meeskonnata: heli- ja valgustus- ja IT- ja lavamehed jne. Näitlejaid on kogu 150 töötajast vaid 40, seega võib tulevikus seal töö leida läbinisti reaalainetest huvituv noor.

Järgnes tutvustav loeng Lembit Petersoni lavastuse „Tartuffe“ kohta, mille autor on prantsuse kuulsaim näitekirjanik  Moliere.  Antud lugu sobitub ideaalselt 10. klassi kirjanduskursuse programmi ja seetõttu oli loeng ning sellele järgnev etendus kõige ehedam kirjandustund väljaspool koolimaja. Etendus oli ligi kolm tundi ja tänasele noorele harjumatus värsivormis, aga igati autentne klassitsistlik teater koos kostüümide ja lavakujundusega.

Päev oli väga rikastav, hariv ja huvitav, vaatamata selle pikkusele. Ka nähtud etendus ei  võtnud teatrihuvi, vaid kohe küsiti, millal uuesti läheme. Seega oli päev 100% õnnestunud.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

Mektorys  Mektorys  Mektorys Mektorys  Mektorys Mektorys Draamateatris Draamateatris  Draamateatris Draamateatris

 

Kaasaegne kunst ehmatas ja erutas

9. oktoobril 2015 käis humanitaarsuuna vanem aste (11. ja 12. klass) järjekordsel suunapäeval Tallinnas, võttes keskse teemana vaatluse kaasaegse kunsti tema erinevates vormides.

Kui me külmas ja tuulises pealinnas Kultuurikatla ees bussist väljusime, et suunduda Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, mis pidi kohe sealsamas asuma, ei näinud me ümbruskonnas muud, kui lagunevat Linnahalli ja veel üht nutuses seisus hoonet. Lähemal vaatlusel pidime tõdema, et just see oligi maja, mida otsisime. Sees võtsid meid vastu aga väga sõbralikud giidid ja peale töölehtede jagamist võis õppepäev alata. Kuna käimas oli fotokuu, siis seegi väljapanek keskendus sellistele meediumitele nagu foto ja video. Ilmselt üksi neid taieseid vaadates poleks paljut osanud märgata, aga vahva giid osutas tähelepanu „suurele kunstile“. Rõsked ja külmad ruumid (küttesüsteem majas puudub) olid nagu osa näitusest, süvendades tunnet kõledast ühiskonnast ja virtuaalsest keskkonnast,  kus pidevalt viibime. Giid pani mõtlema paljudele asjade: mis on koopia ja kas see on halb? kes on pildi autor, kui see on tehtud arvutimängu keskkonnas? jne. Esimene mulje pildist võis süvenemisel üsna ehmatav tunduda.

Pärast korralikku annust kaasaegset visuaalkunsti suundusime kaasaegsesse linnakeskkonda arhitektuurile silma viskama ja moodsa söögi/joogiga külma peletama.

Seejärel astusime sisse Solarise ja Estonia vastas asuva halli maja uksest – ühte mitmest Eesti Kunstiakadeemia hoonetest, kus asub kooli juhtkond ja disainiteaduskond.  Kaasaegsema maja ootuses pole aga nende tööind ka päevinäinud nagisevate põrandatega majas raugenud. Konkursid on neil endiselt ühed Eesti suurimad ja võimalused mitmekesised. Sellest kõigest saime teada kooli tutvustavas loengus/esitluses ja ekskursioonil mööda maja. Tore oli, et Haapsalu endised õpilased Helen Arov (EKA kunstihariduse osakonna juhataja) ja Liisa Jugapuu (magistrant) meile selle kõik veel lähemale tõid, rääkides oma õpingutest, tööst ja elust EKAs.  Ühtlasi nägime ka graafilise disaini esmakursuslaste kaasaegse kunsti näitust, kus ka LÜGi vilistlase Eva-Maria Brocki töö oli eksponeeritud.

Viimase vaatusena sel päeval oli kaasaegne teatrikunst ehk stand up komöödia Telliskivi Loomelinnaku teatrisaalis Vaba Lava. Vaatasime Comedy Estonia kava-projekti (lavastuseks seda nimetada ei saa) „Esimene eesti keeles! vol 2“. Naerda sai muidugi kõvasti, kuid enamasti oli see naer läbi pisarate ja ehmatavalt räige ja ropp oli see kohati ka. Miks seda siis vaadata? Selles ongi küsimus. Arutelu nähtust-kuuldust jätkus koolitunnis ja vastused küsimustele on olemas.

Selleks, et mõista, tuleb käia ja vaadata, analüüsida ja mõelda. Kaasaegne kunst ei ole selline, nagu ta on, lihtsalt niisama, seda nüüd humanitaarid teavad kindlasti, olles korraliku portsu võrra jälle haritumad, kultuuriteadlikumad.

Rohkem suunapäeva pilte LÜGi kunstilehel

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

Suunapäev Tallinnas Suunapäev Tallinnas Suunapäev Tallinnas Suunapäev Tallinnas Suunapäev Tallinnas Suunapäev Tallinnas

 

ETV ja TV3 meie huviorbiidis

20. jaanuaril 2015 käisime LÜGi humanitaarklassidega suunapäeval Tallinnas. See oli tõeline televisioonipäev. Nimelt külastasime Tallinna telemaja, kus asuvad ETV stuudiod, ja TV3 maja.

Alustasime telemajaga, kus meil oli au saada põhjaliku ekskursiooni osaliseks.  Selle viisid läbi „Terevisiooni“ uudistelugeja Elo Ellermaa ja telemaja vanim töötaja 82-aastane Mai Mikiver.

Tänu neile saime näha mitmeid erinevaid tuntud telesaadete stuudioid, näiteks statsionaarseid stuudioid saadete „Terevisioon“ ja „Aktuaalne Kaamera“ ja „Lastetuba“ jaoks ning suuri stuudioid, mida vastavalt saatele kujundatakse. Enamus meist olid väga ekstaasis „Terevisiooni“ stuudio külastamisest, sest eks ikka ole rõõm istuda sellel punasel diivanil, mida muidu näeb vaid televiisori vahendusel ning kus istuvad  tavaliselt Urmas Vaino ja Katrin Viirpalu.

Ma arvan, et isegi neile, kellele ei paku uudised huvi,  olid vägagi elevil, kui jõudsime „Aktuaalse Kaamera“ stuudiosse. Selle stuudio diktoritoolil istudes võis nii mõnelgi tekkida soov, et siin võiks isegi töötada.

ETV pea 60-aastasest ajaloost saime ülevaate muuseumiruumides. Lastesaadete ruumides oli meil võimalus näha enda kunagisi lemmiksaadete staare. Alustades „Mõmmi aabitsa“ tegelastest  ja lõpetades kõige suurema sõbra Leopoldiga. Samuti oli sinna koondatud ka paljude lemmiku Buratino ja tema sõprade kodust leitav mööbel. Hea, kui saab muuseumis asju näppida, see oli just selline tore muuseum.

Meie järgmiseks peatuseks oli TV3 maja, kuhu läksime telemängu „Me armastame Eestit“ salvestusele.  Vaatamata sellele, et joogijanu oli juba esimese 10 minutiga keele suulakke kinnitanud ja palavus meid oma kõrvalistujate külge kleepinud, läks võte suhteliselt kiiresti – vaid 2 tundi. Stuudios saime teada, et võistluse tulemustest ei tohi me teada anda ega salvestusel tehtud pilte jagada enne, kui saade ise eetrisse tuleb. Nägime eetritagust tegelikkust ehk „petuskeeme“, mis tänu montaažile väga tõepärased tunduvad. Tuttavaid nägusid LÜGist on võimalik näha 20.märtsil kell 20:00 TV3st.

Karina Kirs 12H ja Grete Lehemaa 11H

         

 

Humanitaarsuuna päev Tallinnas

10. märtsil 2014 käisid 10. ja 11. klassi humanitaarsuuna õpilased õppepäeval Tallinnas. Päev oli erakordselt tihe ja huvitav. Algas see KUMUs, kus osaleti kahes erinevas õppeprogrammis: Lepo Mikko loomingu näitusel ja Dénes Farkase näitustel „Ilmne paratamatus“. Esimesel näitusel pöörati tähelepanu just L. Mikko nõukogudeaegsele perioodile, seevastu teine näitus oli absoluutne puhas kaasaegne kunst, mis nii mõneski võõristust tekitas. Giidiga koos näitused põhjalikult üle vaadatud, algas n-ö õppimine: kas maalianalüüs või filosoofiaalaste ülesannete täitmine, lõpus said kõik ise ka osa moodsa kunsti loomisest, kasutades materjalina primitiivset valget paberit. Vähemalt 41 LÜGi noort on sammukese kaasaegse kunsti mõistmisel edasi astunud.

Pärast tõsist õppetööd KUMUs järgnes vabamas vormis kohtumine Nuku- ja Noorsooteatri näitleja Anti Kobiniga, kes viis õpilased teatri tagaruumidesse ja rääkis oma näitlejateest. See kohtumine oli küll lühike, aga see-eest lõbus ja muljeterohke.

Päev lõppes suurepärase elamusega Tallinna Linnateatris, kus vaadati Elmo Nüganeni lavastust „Maailmale nähtamatud pisarad“, mis oli kokku pandud Anton Tšehhovi noorusaja novellidest ja lühinäidenditest. Õpilaste tagasiside põhjal võiks näitlejaile ja lavastajale ilmselt LÜGi eripreemia aasta parima (mõnel juhul isegi elu parima) etenduse eest anda. Nähtu põhjal kirjutasid kõik õpilased ka teatriarvustused, milles nii mõnigi suutis üles näidata lausa ajakirjanduslikku küpsust.

Tagasisides kirjutasid õpilased, et sellised päevad peaks saama traditsiooniks ja neid võiks sagedaminigi olla. Nõustun täiesti, sest elamus oli see ka õpetajaile.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

Lepo Mikko näitus Lepo Mikko näitus Dénes Farkase näitus Dénes Farkase näitus KUMUs Õpituba KUMUs Nuku- ja Noorsooteatris Nuku- ja Noorsooteatris