Ajarännakul „Suur põgenemine ja Otto Tiefi valitsuse viimane istung 1944“ osalesid peaaegu kõik meie abituriendid.
Õpilased rändasid 22. septembrisse 1944 – ühte Eesti ajaloo dramaatilisemasse päeva. Põgari-Sassi Mäevalla palvemaja väikeses köögis pidas Otto Tiefi valitsus oma viimase istungi vabal Eesti pinnal. Samal ajal püüdsid tuhanded inimesed läheneva Nõukogude okupatsiooni eest põgeneda.
Ajarännak toimus kahes rühmas: 21. septembril osalesid 12. KM ja 12. TS klass ning 22. septembril 12. LP ja 12. RR klass.
Ajarännaku eesmärk oli tajuda tollaste inimeste olukorda ning mõista nende hirme, lootusi ja raskeid valikuid. Iga abiturient sai endale valida rolli, mis lähtus mõnest 1944. aasta sündmustega seotud inimesest. Rollide hulgas oli valitsuse liikmeid, kultuuritegelasi ja tavalisi inimesi oma rõõmude, murede ja lootustega. Need ei olnud ajalooliste isikute üks-ühele kehastused, vaid õpilaste loodud ja tunnetatud tegelaskujud.
Elamusele aitasid kaasa ajastutruud rõivad ja ilmekad detailid. Kõik osalejad koostasid oma tegelaskuju elulookirjelduse. Valitsuse liikmed mängisid läbi Otto Tiefi valitsuse viimase istungi, kultuuritegelased tutvustasid oma loomingut ning ülejäänud kirjutasid oma viimase kirja kodumaale jäänutele.
Õpetaja Kalle Lõuna tänu osalejatele
Ma olen uhke, et meie abituriendid oskasid samastuda keerulistel aegadel elanud inimestega ja märgata olulisi detaile.
Ma olen uhke, et Otto Tiefi ja tema juhitud valitsuse rollis olnud õpilased suutsid ka kõige raskemates tingimustes üksteisele toetuda.
Ma olen uhke, et meie „ministrid“ suutsid poliitilised erimeelsused kõrvale jätta ning olid valmis inimeste aitamiseks tegema peaaegu ilmvõimatut.
Ma olen uhke, et Friedebert Tuglase rollis olnud õpilane kandis meie lippu kõrgel– mis sest, et tegelikkuses see just nii ei olnud.
Ma olen uhke, et Ilon Wiklandi, Karl Lutsu, Enno Halleki ja Eerik Haameri rollis olnud õpilased lõid imetlusväärset kunsti.
Ma olen uhke, et Paul Kerese rollis olnud õpilased ei loobunud malelauast isegi siis, kui polnud enam malendeid, millega mängida.
Ma olen uhke, et Johannes Aavik, Karl Ristikivi ja Asta Willmann ei kaotanud ka suure põgenemise ajal oma loomingulist teravust.
Ma olen uhke, et Helga Rosenbergi päris kirjad puudutasid meid kõiki.
Ma olen uhke, et Triinu Tammiku, Wanda Rosalie Värgi, Elfriide Tõldmakeri ja Selma Wilhelmine Umda rollides särasid õpilased oma esitustes.
Ma olen uhke, et vapper linnuvaatleja ei olnud unustanud binoklit ega sooja lambanahkset kasukat.
Ma olen uhke õdede Laine ja Õie Pärna üle, kes jõudsid pakkida kohvri ning luua osalejatele väikese näituse ammustest aegadest pärit esemetest.
Ma olen uhke, et Elfride Maria Valmi rollis olnud õpilane hoolis oma raamatutest rohkem kui iseendast.
Ma olen uhke, et meie loos olid olemas tublid kalurid ja talumehed, raudteetöölised ja poepidajad – inimesed, kelle najal püsis elu ka kõige raskemal ajal.
Ma olen uhke, nähes, kuidas arvukad gümnaasiumiõpilased muutsid oma rollid kõnekate detailidega elavaks.
Ma olen uhke, nähes 2022. aasta sõjapõgenikke samastumas 1944. aasta põgenikega.
See ajarännak tuletas meile meelde, et ajalugu ei koosne ainult kuupäevadest, nimedest ja sündmustest. Ajalugu koosneb inimestest – nende hirmudest, lootustest, julgusest ja valikutest.
Me ei saanud muuta 1944. aasta sügist, kuid saime korraks astuda nende inimeste kõrvale, kes pidid selles elama. Kui minevik muutub kasvõi hetkeks isiklikuks, ei jää see enam ainult õpiku leheküljele.
Aitäh kõigile!
Me ei muutnud minevikku, kuid võib-olla muutis minevik natuke meid.
Kelle Lõuna, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
Vaata pildigaleriisid – Ajarännak 1944. aasta sügisesse 12.KM ja 12.TS klass Ajarännak 1944. aasta sügisesse 22.09.2026 12.LP ja 12.RR klass
Foto: Juhan Hepner
